Lumi

Lumi on alguses tore. Siis kui ta peale pikka halli, pimedat ja määrdunud sügist maha sajab. Pikk pimedus muutub hämaruseks andes jõudu see kaamose aeg üle elada.
Tegelikult on mul lumega omapärane suhe, ma armastan ja samas ka vihkan seda.
Armastan, sest lumi annab lootust, et kunagi see pimedus lõpeb. Armastan, sest lumega kaob see totaalne pimedus. Armastan, sest lumi muudab tuttavad kohad taas uueks ja avastamisväärseiks.
Vihkan, sest lume tõttu tähendab autosõit pooletunnist auto lume seest välja kraapimist. Vihkan lumelägaseid kõnniteid ja mõrvarpurikaid katuseräästais. Vihkan, sest lumi tähendab külma perioodi.

See aasta on jaanuar olnud eriline. Esimese nädala pidev lumesadu muutus külmaks uduks, mis muutis maailma mustvalgeks. Ainsad värvilised laigud on autod, inimesed ja hooned.

Mõnel udusel päeval ei näinud oma ninaotsast palju kaugemale. Ning siis tuli krõbe külm. Lumeraskuse ja külmaga murdunud puud, külmuv meri ja paks lumevaip.

Õnneks tuli kuu teisel poolel ka päike lõpuks meile lootust andma. Hoolimata külmast tajub päikesepaistelisel päeval, et kevad on varsti varsti tulemas ning siis enam ei pea hommikuti ilmateate põhjal riietumisotsuseid tegema.