Pildistav mobiiltelefon

Tänapäeval on pildistamine tehtud imelihtsaks. Kättesaadavaim võimalus on kaameraga mobiiltelefon, millega saab teha parema kvaliteediga pilte kui esimeste digiseebikatega.

Muidugi on müra piltidel rohkem, see on tingitud sensori väiksusest. Ning kuna kõik on automaatne, siis eriti mürased on pimeduses tehtus pildid.

Kui mürane pilt mustvalgeks keerata, saab sellest vanakooli hõnguga foto. Oluline on mobiilfotoka juures veel arvestada väikese dünaamilise ulatusega ning kahjuks automaatika pildistamisel eriti kaasa rääkida ei lase.

Kõigist puudustest hoolimata on selline igal pool kaasas olev pildistamisvõimalusega mobiiltelefon hea variant jäädvustamaks hetki mis muidu teistega jagamata jääksid. 

Ja kui suuri A4 pilte printima ei hakka, siis kodualbumi tarbeks jagub kvaliteeti küllaga.

Keila juga

Iga ennast suuremal või vähemal määral fotograafiks pidav inimene on pildistanud voolavat vett. Tõenäoliselt on see ka niisama klõpsijate "mast du" valdkonda kuuluv foto. Valgustingimised määravad sel puhul väga palju, kindlasti saab suurepärase foto kui on aega käia pidevalt nillimas häid valgusolusid.

 

Lisaks tuleb leida veel aastaaeg, mil on piisavalt vett ning puuduvad uudishimulike ringisebivate külastajate hordid. Isegi kui need tingimused on täidetud, võib alati arvestada mingi ootamatu faktoriga, mis pärast kripeldama jääb.

"Kui seda metsa ees ei oleks" on kunagi öeldud. "Kui seda risu seal jões ei oleks" ütlesin mina, kui kohale jõudsin ja fotoka kotist välja võtsin.

Tagasivaade vol.2

Olympuse E500 kaamera oli ja on siiani tegelikult parim Olympuse E400 ja E500 seeriatest. Isegi võrreldes Nikoniga (Canoniga ei võrdle, ei ole pikemat kogemustselle margiga) on Olympuse menüü ja kasutamine intuitiivsem. Ning see ääretult mugavalt käes istuv E500 kere - ma ei saa siiamaani aru miks iga järgmise mudeliga seda järjest rappima, nii et praegused Olympused on täielik jama. Eks see ole ka põhjus miks nüüdseks olen brändi vahetanud. 

Kevadeks oli kaamera olemus üldiselt selge, kuid kõigi võimaluste rakendamiseks puudusid veel oskused. Mis siin salata, usun siiani, et fotograafias on alati midagi õppida, ka kõige kogenenumatel.

 

Kevad, lume sulamine, ere päike, looduse ärkamine talvest. No ei saa aru neist, kes keset talve tahavad, et oleks juba suvi ning suvel igatsevad talve. Vaadates tagasi esimese aasta fotodele näen palju vigu, osa tehtud tähelepanematusest, teised aga oskamatusest. Mõni viga osutub praegu vaadates hoopis fotole juurde andvaks komponendiks. See foto oli väga lahe kui selle tegin.Siis aga arvasin, et  täielik jama, ebaterav  lumi häiris kõvasti ja olin peaaegu juba seda kustutamas. Täna arvan aga, et nii ongi mõnus, kuna annab edasi ruumilisust.

Esimene kevadine liblikas (käest tulistatud, kergelt tuuline ilm, värisev käsi, valus keskpäevane valgus). Uue toru katsetus ei läinudki aia taha. Tavaline on ju pildistada liblikaid "rohelisel" taustal, siin aga loob sinine taust minu jaoks foto. Muuseas, Olympus annab värve paremini edasi kui muud brändid. Netiavaruste foorumites on mainitud, et see pidavatki Olympuse poliitika olema, anda edasi värve võimalikult täpselt.

Tagasivaade vol.1

Inimesed jõuavad fotograafiani erinevaid teid mööda. Seebikaga point'n'shoot automaatreziimis plõksimist fotograafiaks ma ei pea. Loomulikult on võimalik ka seebikaga häid tulemusi saada, selleks on aga kaamera taha vaja mõtlevat inimest. Vahel harva võib ka fotograafiast väga kaugel inimene saada asjaolude kokkulangemisel suurepärase foto. Eks kunagi sai ka ise plõksitud "suurepäraseid" fotoshoote, tähtis ei olnud saada häid pilte, oluline oli kvantiteet. Kes meist ei ei tea siis kodualbumeid täis pilte - a la Tiina kivi juures, Tiina kivi peal, Tiina kivi tagant piilumas jne. Või siis vaatavad järgmisest albumist vastu reisipildid a la Urmas võidukaare ees, Urmas istumas huvitava purskaevu serval, Urmas ausamba ees, Urmas järgmise ausamba ees, Urmas kolmanda huvitava ausamba ees.

Minul käis nn fotograafiaklõps sisemuses siis, kui sain proovida töökaaslase Olympuse peegelkaamerat suvepäevadel. Isegi kit objektiiviga (mida enamus nn edasijõudnud fotograafe põlgavad) oli osades piltides oluliselt rohkem seda miskit seletamatut. Seda mis aitab teha suvaklõpsust foto. 

Suurenisti just seetõttu sai ostetud omale Olympuse peegelkaamera ning innukalt asutud rakendama uut kaamerat. Esimeste kuude teemaks oli uue kaamera tundmaõppimine. Oli ju erinevalt point'n'shoot seebikatest uuel kaameral väga palju uusi nuppe, mille funktsioonidest mul aimugi ei olnud. Foto "Pesupäev" oli juhuslik suvaklõps uue kaameraga nagu ikka algajad teevad. Huvitav objekt, hea valgus ja uus kaamera ei anna veel korralikku fotot. Praegu teeks seda kindlasti teistmoodi ja läbimõeldumalt, kuid lahedad hetked on jagamiseks.

"Suurupi" on foto mis mulle siiani meeldib. Olin selleks hetkeks juba ühtteist juurde õppinud, avastasin, et kaameral on ka manuaalreziim. Eks oleks olnud ka siin võimalik teha paremini, kuid ausalt öeldes selle foto juures ma isegi ei muudaks midagi.

Olen Kurkses käinud tavaliselt kevadel suvel. Siis on sealne loodus lahe, linnu- ja loomariik tegeleb oma asjadega, mõnus on lasta elul kulgeda ning seda kõrvalt jälgida. Ootamatu oli hoopis teistmoodi Kurkse kui sinna keset talve lumisel ajal tööasjus sattusin. Oleks vaid aega olnud seal pikemalt viibida. Ajapuuduses jäigi saagiks paar fotot.

Loojangud

Teada puha, et päikeseloojanguid on pildistatud miljoneid kordi. Neile piltidele on isegi oma tähis: YABS - yet another boring sunset. Olgu kuidas selle boringuga kuidas on, mulle isiklikult pakub selline "järjekordne igav päikeseloojang/päikesetõus" elamuse loodusest ning miks mitte siis seda jäädvustada.

Mõnikord pakub elamusi pakub ka loojangujärgne kuma. Mängib see ju pilvedel iga kord erinevate värvidega.